Päikeseline Vilsandi võlus kokkutulnuid kolm päeva

27. juuli 2009
Oma Saar

Loe kommentaare | Kommenteeri

Hommik tõotab sooja päeva. Ergud päikesekiired lubavad juba varasel tunnil särgiväel õue lipata. Tuulepluus jääb esikusse jahedamat ilma ootama. Või võtta igaks juhuks kaasa, mine tea, kas mere peal paadis ongi nii soe? Ei. Suvi ju. Milleks ülearuseid asju kaasa tassida. Fotokas ja diktofon kotti ning minek.
Oma Saare auto jõuab kai äärde kell 8.21. Ongi hea, et natuke varem saabusime. Vilsandi poolt sõidavad sadama suunas kaks alust. Kaluripaadi roolipinni hoiab staažikas kalamees ja ettevõtja Jaan Köster. Mees jääb lestasaagiga rahule, öeldes, et oleks võinud isegi rohkem kaldale tuua, kuna nõudlus ületavat pakkumise.

Ja sealt ta tulebki – üleni valges rüüs Arvo Kullapere. Temal tuleb rahva ees esineda sütitava kõnega, sestap peab põline vilsandlane igatepidi ontlik välja nägema.

Pärast terekäe ulatamist näitab Kullapere kai äärde liuglevale kaatrile. “Näete, sealt tuleb Indrek Laul oma perega. Nemad ei saa kahjuks päevadel osaleda, sõidavad Tallinnasse filmivõtetele. Niipalju aega on, et saad teda intervjueerida,” soovitab Kullapere põhiliselt USA-s resideerivat Indrek Laulu usutleda.

New York – Tallinn – Saaremaa – Vilsandi – Tallinn

Indrek Laul kaatri roolis tunneb end sama kindlalt kui Estonia klaverilt mõnda keerulist muusikapala välja võludes. Väikemehed Jakob ja Bruno uurivad kajutiaknast ümbrust. New Yorgi pilvelõhkujatega harjunud poisid uudistavad Papissaares sootuks teistsugust pilti. Küllap annavad madalad majad, kadakad ja kajakad ning osoonirikas mereõhk hingekosutust neilegi.
Pärast pere paadist maale astumist leiame viivukese aega lühiintervjuuks.

Kas tunnustatud pianist, Estonia klaverivabriku omanik ja juhatuse esimees Indrek Laul peab Vilsandit ka oma kodusaareks?
See on meie perele aastaid olnud üks kõige lähedasemaid kohti. Olen Vilsandil käinud juba 1972. aastast. Kui kõik need aastad kokku võtta, siis on selline tunne, et olen siin saarel ka üles kasvanud.

Kui kaua saite suurlinna kärast Vilsandil puhata?
Korraga pea nädal. Kõik päevad läksid täie ette. Heameelega jääksime ka vilsandlaste päevade ajaks saarele, kuid tuleb Tallinnasse sõita. Filmi tegemine tuleb vahele. Euroopa Liit teeb igast maast, 27-st liikmesriigist 2–3 minutilise lõigu dokumentaalfilmi jaoks. Mulle helistati New Yorki, et Eestit on valitud esindama Estonia klaverivabrik.

Praegu me lähemegi kõik neljakesi seda filmi tegema. Nad tahavad filmida klaverite valmistamist ja näidata, milline see Estonia pill siis on. Kuna Eesti riik kinkis Brüsselile Estonia kabinetklaveri, siis sealt nad selle idee said. Nüüd läheb siis suuremaks salvestamiseks. Operaatorid filmivad ka Tallinna vanalinna ja läheme veel lauluväljaku kaare alla. Teeme vaatajate jaoks ühe ilusa asja.

Palju õnne Indrek, et selline valik tehti! Eesti asja edendajale teeb see ainult heameelt.
Tänan! Proovime Eesti lippu klaverite esitlusega ja müügiga maailmas kõrgel kanda ja lähebki see nüüdki lehvima.

Aasta tagasi imetlesin Pädaste mõisas kadakapuust klaverit, mis Estonia klaverivabrikus mõisaomaniku Imre Sooääre palvel tehti. Kas taolisi eritellimusi on tulnud veel täita?
Jah, see on meie üks eripära, et oleme suutelised tegema väga mitmesuguseid pille. Kadakapuust pilli oli meilgi väga põnev teha. Just läks Ameerika poole teele elevandiluu värvi klaver. Varem pole me sellistki teinud.

Millal tagasitee New Yorki ette võtate?
14. augustil sõidame tagasi. Seal läheb siis jälle tõsiseks tööks lahti. Ega me siin väga pikalt puhata saagi.

Kas Ameerika eestlased eesti keelt veel räägivad?
Pärast Eesti taasiseseisvumist muutusid mitmed asjad. Mulle tundub, et väliseestlased hakkasid rohkem rõhku panema eesti keelele ja Eestimaa tundmaõppimisele.

Mõnigi ütles varem, et kus seda keelt ikka nii kasutada saab. Kui New Yorgis kuuled, et mõni räägib eesti keelt, siis ehmatad kohe seisma. Tean, et paljud eestlaste järeltulijad on Eestisse sõitnud, et otsida üles kas oma vanavanemate või vanemate kohta teavet – pereajalugu. Nende jaoks on eesti keel suur osa rahvuslikust identiteedist.

Kas teie lapsed eesti keelt räägivad?
Kodukeeleks on meil ikka eesti keel. Väiksem poiss on Jakob ja suurem on Bruno. Kunagi läks minu vana-vanaisa Jüri Laul Ameerikasse. Sealt ta tuli tagasi ja ehitas Saaremaale maja. Tal olid pojad Jakob ja Bruno. Meil on siis samamoodi – poegade nimed on Jakob ja Bruno. Käime Ameerika ja Eesti vahet. Ajalugu teatud mõttes kordub.

Pereema Triin, mis tundega teie Vilsandilt tagasi sõidate?
Puhta tundega. Mina ise olen selle saarega seotud seitse aastat. Siia on alati hea tulla, loodust nautida ja oma akusid laadida.

Mida New Yorgis teete?
Oleme Indrekuga mõlemad pianistid. Klaverivabriku juures olen minagi tegev olnud, aga praegu kasvatan kodus lapsi.

Ja teidki ootavad ees Tallinnas filmivõtted?
Minul on selles kõiges väga väike roll, aga siiski, seda tuleb teha.

Edu teile!
Aitäh ja teile kordaminekuid siin!


Arvo Kullapere on viimane, kes kai pealt poeg Tarvo juhitud paati hüppab. Päästevestid selga ja võtame kohad sisse. Paljudel eelmistel kokkutulekutel maavanemana käinud Jüri Saar võtab nüüd kohaliku omavalitsusjuhina koha laevukese ahtris sisse. Hobipurjetajast maavanem Toomas Kasemaa istub lehemeeste juurde kajutisse.

Meri on vaikne, lainetust peaaegu polegi. Ei tea, mitmes kord see minusugusel mehel niimoodi Vilsandile sõita? Vahest kahekümnes, võib olla tuleb veerandsada täis. Mindud on autogagi, aga nüüd seisvat see päevinäinud veok raugana “aia ääres”. Jah, tänavune suvi on eriline. Kui Ruhnu ja Roomassaare vahel puudub regulaarne laevaliiklus, siis Vilsandile pääsebki ainult laevaga. Linnuriigis teraslindudele lennuvälja pole ja kuigi suur KRAZ võiks tänavugi teekonna läbi merevee ette võtta, pole temast enam asja.

Märkamatult libiseb meie alus Vikati sadamasse. Krips-kraps kai peale, seljakotid selga, õlakotid õlale ja kõigepealt sadama terminali. Maja on mõned aastad vana, seega ikka veel uus ja uhke. Möödunud aasta septembris andis Jaan Tätte selle saalis ühele suurele grupile, ligemale poolesajale saarekülalisele toreda kontserdi.

Arvo Kullapere giidina tutvustab nii sadamat kui hoonet. Ja taas teele – nii nagu muiste. Endise sõjaväeauto kasti tagaluuk lastakse alla ja reisijad kobivad kiiresti puupinkidele istuma. Mäletan, et Eesti vabariigi presidendid Lennart Meri ja Arnold Rüütel on samamoodi Vilsandil visiidi ajal autokasti istuma palutud. Omnibussi saarel pole, luksuslimusiinidest rääkimata.
Mis see sadamast bioloogiajaamani jalutadagi, kuid autoga saab ikkagi kiiremini.

Kokkutulekuplatsil on vilsandlaste vastuvõtuks kõik hakkamas

Bioloogiajaama ees suure laua taga istuvad Kadri Kullapere ja Helje Vaher.
“Paneme teie nimed kirja ja kontaktandmed!” kutsub Kadri kõiki registreerima.

Päevade avamiseni on veel natuke aega. Tasapisi astuvad kaugemalt ja lähemalt tulnud inimesed laua juurde. Tulijaid on Ameerika Ühendriikidest, Kanadast, Tallinnast, Kuressaarest, Tartust, Stockholmist…, kust iganes. Omavahel räägivad nooremad rootsi keelt, aga ka vanemad inimesed, sest kellelgi on mees rootslane, kellelgi naine.

Maja ees laual on suur aukudega punane tellis, mille saart külastanud Aseri tehase inimesed päevade korraldajaile kinkisid. Kivil on tekst: meri eraldab, meri ühendab, jällenägemiseni 2009. Kingitusel on ka oma praktiline otstarve. Seda saab imehästi kasutada pastakate hoidjana.
Esimese tunniga on registreerimislaua juures käinud üle saja inimese. Lõunaks on end osavõtjaks registreerinud juba poolteistsada vilsandlast ja külalist.

Saarevanem Neeme Rand avastas enda jaoks Vilsandi 17 aastat tagasi

Enne pidulikku avatseremooniat leian “kööginurgast” saarevanema Neeme Ranna, ametilt Kuressaare ametikooli direktori. Lõkkeaseme kohal on vardas terve lammas. Võtab aega, enne kui see küpseks saab. Kokad on ametis. Kõik peab klappima – alates parajast tuleleegist kuni küpsetusaja jälgimiseni.

Neeme Rand avastas kauge meresaare enda jaoks 1992. aasta aprillis, kui sattus neljaks päevaks Vilsandile. “Ilmselt siis ma armusingi,” ei varja nüüdne saarevanem armastust esimesest silmapilgust.
Saarevanema roll ei ole auasi. Eelmise aasta sügisel Neeme Rannale see amet usaldati, õieti sellele ametipostile ta ikka valiti, nii nagu demokraatlikus ühiskonnas kohane.

Peaaegu kõik nädalavahetused veedab Neeme Rand perega Vilsandil. “Rahulikud nädalavahetused on vahetunud sellega, et kui varem sai siia puhkama tuldud, siis nüüd saare heaks tööd tegema. Aeg-ajalt tuleb ka Kuressaares Vilsandi probleeme lahendada.

Kus on inimesed, loodus ja loomad, seal tekivad alati mingid probleemid. Ega neid ole vähe. Sel aastal lõppes liinileping vedajaga. Osalesin uue lepingu sõlmimisel hankekomisjoni töös. Sadamate asi vajab lahendamist.
Papissaare sadam on eraomandis, omanik ei suuda seda enam arendada. Vikati sadama kaid on vaja lähiajal samamoodi rekonstrueerida. Vilsandi teed on auklikud. Saarel ei ole ühtegi karjääri. Rannavallist ei tohi ka teekatet ammutada.

Saarerahvale oli aga õnneks, et merevee madala seisu ajal saime siia teehöövli. Tänu sellele on teed nüüd rohkem korras,” annab saarevanem oma tegevusest lühiülevaate.
Ja oh üllatus–üllatus! Vilsandil on rebane, kes saarevanema kevadel mahapandud kartuli pintsli paneb ja sööb see reinuvader ja kurki ja maasikaid. Täielik omnivoor!
Neeme Rand kiidab kokkulepet Saaremaa ökoküla juhtidega, kes toimetasid saarele lambad. Villakerad aitavad tublisti rannamaastikke hooldada.

Kaugemas plaanis näeb saarevanem Vilsandit kui turismimekat. “Kaldaääred on siin täis nõgeseid, pilliroogu ja maltsa. Kui me jõuame niikaugele, et tekiksid hooldatud matkarajad, telkimisplatsid ja lõkkekohad, siis tuleksid saarele ka turistid,” teavitab Rand.
Kas aga Rand rannast ka kalavetele läheb? “Ikka on käidud. Viimasel ajal küll vähem. Lesta siin ikka on,” räägib saarevanem.

Saaremaa ökoküla juht Koit Kull on Vilsandi rohumaadele toonud 800 lamba ringis. “Nad tunnevad end siin väga hästi. Toidulaud on neil siin suurepärane. Kevadel toome siia, sügisel viime tagasi. Meie jaoks on see üsna suur projekt. Poegimise ajaks toimetame lambad koju,” räägib Koit Kull.
Tore on seegi, et vilsandlaste päevade aegu pakutakse rahvale lambalihast igasuguseid roogasid. “Kogu selle töö lammastega aitasid meil ära teha saarevaht Jaan Tätte ja saarevanem Neeme Rand,” rõõmustab Koit Kull koostöö üle.

Kell 10 avatakse IX ülemaailmsed vilsandlaste päevad ametlikult

Lipuväljak on kella kümneks vilsandlasi ja külalisi otsast otsani täis. Kõnelevad päevade peakorraldaja Arvo Kullapere, maavanem Toomas Kasemaa, vallavanem Jüri Saar, saarevanem Neeme Rand, Stockholmi saarlaste ühingu esimees Jaan Teär, saarevaht Jaan Tätte. Lipu heiskavad kaks Jaani – Teär ja Tätte ning Jüri Saar. Ühispilt jääb meenutama IX kokkutulekut.

Kell 11 võtavad bioloogiajaama saalis aruteluks kohad sisse need, kes tahavad saareelu edendamisele oma osa anda. Probleeme on üksjagu ja kõigile neile lahenduste leidmine pole naljaasi. Optimism on aga saarerahval säilinud. Üheskoos tegutsedes saab üle igast mäest, vilsandlaste puhul on õigem öelda – igast veest (veekogust).

Märkamatult on kätte jõudnud lõunatund. Jaan ja Margit Tätte pakuvad ehtsat, just lõkketulelt võetud pajarooga lambalihaga. Juurde sibulasalatit ja muud rohelist. Viib keele alla – nii maitsev on. Kõik püüavad lõkkel küpsenud lambast tükikeset saada. See ka õnnestub. Keegi ei nurise – delikatess, mis delikatess.

Mälestused, meenutused. Vilsandil sündinud ja kasvanud Sulev Truuväärt leiab tänuliku kuulajaskonna hiidlastest rahvatantsijate seast. Tantsijad ise on harjutanud õuemurul suure tantsupeo üldjuhi Helle-Mare Kõmmuse juhendamisel ja kuulavad nüüd mahlakat vürtsitatud juttu suure huviga.
Pärastlõunal võetakse bioloogiajaamas teemaks saare arengukava visioonid. Avatakse näitused. Kunter Tätte esitleb oma fotoloomingut.
Laupäeval matkatakse 200-aastase tuletorni juurde. SÜM ja Eesti rahvusraamatukogu naiskoor laulsid juubilarile oma laule ja muidugi rohkearvulisele publikule ka.

Vilsandi sümbol, kahe sajandi vanune ehitis vajab aga kenasti kõpitsemist, et võiks vapralt järgmisele suurele juubelile vastu minna.
Saarel toimus ka päästeõppus Lääne-Eesti päästeteenistuse spetsialistide eestvedamisel.
Õhtul elas publik kaasa teatrietendusele “Maarahva lunastamine”, mille lavastas Koit Randus. Oma talus aitasid etendusele kaasa Jaan ja Mailiis Teär.
Pühapäeval langetati päevade lipp. Kahe aasta pärast toimuvad X ülemaailmsed vilsandlaste päevad.