Loopealsete päästmine nõuab ühist pingutust

2. november 2015
Meie Maa

Olles pool-looduslike koosluste taastamise ja hooldamise teemaga nii looduskaitsetöötaja kui maamehena enam kui viisteist aastat iga päev kokku puutunud, ei ole sellele järjekordsele tähelepanu juhtimisele palju lisada.
Loopealsete seisund on kriitiline. Ja neid kooslusi ei aita miski muu, kui kõige tavalisem igapäevane kasutamine karjamaana. Seda on siin tehtud sajandeid ning siin on peategelasteks maaharijad ja nende koduloomad.

Vabatahtlikest talgulised, looduskaitseametnikud, tudengitest-välismaalastest romantikaotsijad saavad vaid jõudumööda kaasa aidata. Alvaritel söövad rohtu siiski vaid lambad.

Igasugune maastikuhooldus peaks olema tihedalt seotud toodangust tuleva majandusliku huviga. Toetuste süsteem saab olla vaid tugi alustamisel ja tunnustus edasisel jätkamisel. Sellest, kui väärtustatud on turul pool-looduslikel kooslustel toodetav vill, liha, tõuloomad või maastikud, sõltub ka nende koosluste käekäik pikas perspektiivis.

Ükski looduskaitseline tegevus, eriti siis veel pool-looduslike koosluste majandamine ei saa olla edukas ilma kohalikke partnereid ja nende huve igakülgselt kaasamata. Vaid siis, kui loopealsete hooldajad ja selle hoolduse korraldajad näevad oma töö eesmärkidena toetusenõuetele vastavusele lisaks ka toodangut, on jõupingutused jätkusuutlikud. Nii ongi siin kõrvuti koosluste hooldajatega võtmetegelasteks liha, naha, villa töötlejad ja kaunite maastike turundajad.

Näiteid loopealsete täistsüklilisest majandamisest saab tuua juba ka Saaremaalt. Paar aastat tagasi heas koostöös looduskaitsjatega Vilsandi loopealseid majandama asunud lambakasvataja ei virise turustamisraskuste üle, Salmel töötab ilma suurema edevusekärata villa ümbertöötamise ettevõte, mitmed hobusekasvatajad tulevad tänu mitmekülgsele majandustegevusele edukalt toime jne.
Ja veel, ei maksa unustada, et lisaks loodudele vajavad meie tähelepanu ka puisniidud, rannakarjamaad, aruniidud…

Tõnu Talvi,
keskkonnaameti looduskaitse bioloog