Uttedel on tänavu palju kolmikuid

Kuigi möödunud suvel jäi pika põua ja külma kevade tõttu heinasaak üsna tagasihoidlikuks ning küllap seetõttu ka meie koduloomade ninaesine kesiseks, siiski, kõigest hoolimata, sigivad lambad hästi ja paljud lambapidajad tunnevad rõõmu, kui tulevad kaksikud või kolmikud talled. Muidugi peab talitaja siis sekkuma, kui emalammas ei jõua kolme talle ära toita, aga enamasti tulevad tublimad sellega ka ise toime.

Saaremaal kirju lambakari

Kui statistika järgi oli meie maakonnas möödunud aasta lõpuks juba üle kümne tuhande lamba, siis tänavu kevadel on see arv kindlasti suurem. Näiteks Saaremaa ökokülas on praegu juba ligi 700 pead ja nagu arvab Koit Kull , võib juhtuda, et kevadel minnakse karjamaale tuhandepealise karjaga. Aga lammaste arv on suurenenud teisteski lambafarmides.

Meil kasvatatakse peamiselt eesti tumeda- ja valgepealist lammast, aga on ka maalamba sugemetega villakandjaid, samuti dala, suffolki ja teisi lambatõuge ning isegi piimalambad on kohale jõudnud. Mõnel pool on lambakari värviline ja sarviline, on valgeid, musti, pruune, halle ja ka kirjusid lambaid. Vahepeal liikus jutt, et Sõrves on isegi punaseid lambaid, kuid Vello Pütsepp lükkas selle väite siiski ümber. Ta selgitas, et musta karva lambad lähevad suvel päikese käes pruuniks ja vahel tundub, nagu oleks seal ka punakat värvitooni, kuid siiski on nad rohkem ruuged. Küll aga on talus kirjusid lambaid, näiteks mitu talle on praegu musta- valgekirjud nagu metsseapõrsad.

Jutt maalamba tunnustamise ümber on selleks korraks vaibunud, kuid need lambad kogutakse mitmesse talusse kokku ning jälgitakse hoolega, et võõrast verd sekka ei tuleks.

Lambakasvatajatel on turustamisprobleemid

Kui meil on nii palju lambaid ja nende arv pidevalt kasvab, oleks loomulik, et kohapeal oleks villavabrik, nahatööstus ning meie toitlustusettevõtetes oleks menüüs mitu erinevat lambalihast toitu. Paraku pole kusagil ühtegi või siis haruharva kogemata mõnes peenemas kohas. Milles asi? Kunagi vastati mu küsimusele ühes sööklas, et meid külastavad peamiselt inimesed lääne poolt ja nemad lambaliha ei söö. Viimasel ajal olen juhtunud vestlema nii mõnegi välismaalasega ja nemad kinnitavad, et lambalihast toidud oleksid neile vägagi suupärased, ainult et Saaremaal pole seda kusagilt saada, kuigi lammas kõigi oma saadustega peaks olema üks siinseid sümboleid.

Meie esinduskaupluses Rae (ju see seda ikka on) ilutseb lihaleti taga kaunis lambapilt, mis teadagi viib ostjate mõtted paratamatult ka šašlõki ja teiste lambasaaduste peale. Eks inimene ole oma loomult veidi kiskja sarnane.

Lambašašlõkki nägin selles kaubanduskeskuses viimati möödunud suvel ja see oli valmistatud Rakveres. Kui küsisin kaupluse juhtkonnalt, miks lambaliha ja sellest valmistatud tooteid müügil pole, oli esimene vastus, et pole nõudlust. Aga kes teabki nõuda sellist kaupa, mida pole olemas? Ja lambalihast seda lihtsalt ei valmistata. Mõned lambad võetakse pika järjekorra alusel küll vastu, aga nende liha kaob kusagile kaugustesse. Peaasi, et töötleja kasu saaks. Jutt, et Saaremaal kasvatatakse vähe lambaid ning seetõttu ei saa kombinaat kaubandusketti aastaringselt lihaga varustada, on muidu valetamine ja ettekääne tegelike põhjuste varjamiseks. Saaremaa lihatööstus on spetsialiseerunud sigadele ning nõnda peavadki nii kohalikud elanikud kui külalised sööma sealihast valmistatud toite. See on seadus, mida tuleb vaikides täita.

Kuid ometi lõpuks hakkab midagi muutuma, kui maikuus avatakse lambarestoran. Ainult konkurents suudab saarel seiskunud elu pisutki edasi viia.