Peenar mõne krooniga

27. aprill 2009 Postimees

Mehed uurisid masinaid, naised aiakaupa

(3)

27.04.2009 00:00

Vilja Kohler , reporter

Kommenteeri | Prindi

Põllu- ja metsamehele on Tartus peetav igakevadine maamess nagu laulupidu: Eesti igas kandis elavad maainimesed lükkavad selle pärast põllule mineku päeva edasi, sest oma elualaga tuleb ju kursis olla.

«Siin tuleb ikka käia, kuidas siis muidu,» ütles Pärnumaalt kogu perega maamessile sõitnud Herki Idvand. «Uus tehnika on tarvis üle vaadata, poisid tahavad tallu jälle midagi välja valida.»

«Eelmine aasta ostsime siit tasandusniiduki,» täiendas isa juttu teises klassis õppiv perepoeg Herki Idvand juunior ehk Junts.

Maamessi telklauta olid nad põiganud Saaremaa Ökoküla ASi lambaid vaatama professionaalsest huvist, sest Tõstamaa valla Tõheva külas Õnnekivi talu pidav perekond Idvand ehk laevaelektriku-automaatiku haridusega pereisa Herki, loomaarstist pereema Anneli ning nende pojad Herki ja Järvamaa kutsehariduskeskuses põllumajandust õppiv Indrek kasvatavad samuti lambaid.

Mõni aasta tagasi sõidutasid nad oma hoolealused ka maamessile.
«Aga meil ei ole lihalambad, kasvatame Kihnu maalambaid,» täpsustas Herki Idvand juunior. «Toodame oma villalammastega Manijal rohelist maastikku,» muheles ta isa.

Põllumees töötuks ei jää

Õnnekivil ja Manijal olevas pere teises talus, Rannakivil, on Idvanditel üle 170 lamba. Neid pügab perenaine Anneli Ärm­­palu-Idvand vähemalt kaks korda aastas käsitsi, sest nii on loomasõbralikum ja saab ka parema villa.

Kas villa ostjaid jätkub? «Neid on küllalt! Vill läheb nii hästi, et meil endal pole kodus lõngajuppigi,» naeris Herki Idvand.

Aga kus on Õnnekivi talu perenaine? Kas ta lahutab meelt ning tuulutab rahakotti istikute ja seemnelettide juures? «Anneli on seminaril,» vastas peremees. «Ta kuulab, missuguseid uusi toetusi põllumajanduse registrite ja informatsiooni amet sel aastal maksab.» Toetusi pole Õnnekivi rahvas seni taga ajanud, sest talu kogemused näitavad, et oma jõu ja rahaga on lihtsam ning odavam asju ajada.

Põllumeeste argipäevast rääkides märkis Herki Idvand, et nende kodukülas on peale Õnnekivi veel mitu talu, mis kõik saavad hakkama. «Meil pole küll põhjust kurta majandussurutise üle, sest talule vajalik kaup on tükk maad odavamaks läinud,» ütles ta. «Õige põllumees ei jää kunagi töötuks.»

On see nüüd geenidest, kasvatusest või argisest taluelust, kuid Herki Idvand juunior ja ta vend Indrek on veendunud, et nemad jäävad maameesteks. Seda enam, et Manijal olev Rannakivi talu on neile mõeldud.

«Me abikaasaga teeme neile seal otsa lahti,» rääkis pereisa. «Alustasime ise nullist ja teame, kui raske on algus. Kui järg on ees, edeneb elu paremini. Junts hakkab lambaid kasvatama ja Indrek hoolitseb tehnika eest.» Poisid noogutasid ja kibelesid masinaid vaatama.

Sel ajal, kui mehed uurisid kiiskavaid põllu- ja metsamasinaid maameheliku rahu ja põhjalikkusega, sagisid naised segamatult istikute ja seemnemüüjate juures.

«Meil läheb kõik hästi kaubaks, sest hinnad on väga soodsad,» rõõmustas aiapidajatele ja potipõllumeestele vajalikku kraami pakkunud OÜ Nord-garden töötaja Kaire Vares.

Hinnad olid nii Nordgar­­denil kui nende kõrval kaubelnud osaühingul Soasepa Seemnekaubandus tõesti ostjasõbralikud. Kilo tippsibulate eest küsiti 25 krooni, poes maksab see kraam praegu pea poole rohkem. Paki lille- või köögiviljaseemneid võis saada krooniga.

Ka maitsetaime- ja šampinjonide 25-kroonised väga kena kujundusega potid olid menukad. «Ainult roosid ei lähe tänavu nii hästi kui varem,» märkis Kaire Vares. Kuid messi lõpuks, laupäeva õhtuks, oli neistki suurem osa endale perenaise leidnud.

This entry was posted in . Bookmark the permalink.