Koit Kull lambakasvatusest ja elukeskkonna ilmest

16. detsember 2010 Meie Maa
Loe kommentaare | Kommenteeri

Saaremaa Ökoküla AS asutati 11 aastat tagasi. Esialgne eesmärk oli alustada lambakasvatusega taluümbruse hooldamiseks. Ehk siis nagu muruniiduki eest. “Ostsime Leida Krummi käest paarkümmend lammast ja hakkasime pihta. Minul oli tahtmine teha, minu paarimehel aga raha. Istusime ja arutasime. Nii see algas,” rääkis maakonna kõige suurema lambakarja kasvataja Koit Kull eelmise nädala reedel keskkonnaameti korraldatud poollooduslike alade hooldamise infopäeval.

Kliki ja vaata suuremat pilti
Poollooduslike alade hooldamise infopäeval oli osavõtjaid rohkesti. Foto: Vilma Rauniste

Kümne aastaga on paarikümnepealisest lambakarjast saanud tuhandepealine põhikari. On enesestmõistetav, et sellise taseme juures on asi muruniiduki rollist kaugel ning see pooljuhuslik ettevõtmine on võtnud tootmise mõõtmed. “Meie töökollektiiv on kaheksaliikmeline, on tekkinud nagu väike kolhoos. Ja sellest rattast enam välja ei saa. Ei tahagi. Tõsi – mingil hetkel tekkis küll selline tunne, et nüüd aitab, enam ei jaksa.

Suureks saavutuseks pean aga hea, korraliku ja rõõmsameelse meeskonna kokkupanemist ja vaimsuse saavutamist. See on meie kõige suurem saavutus. Inimesed tahavad tööd teha, nad näevad meie ühiste pingutuste vilju ja arenguperspektiive, tulevikku. See on positiivne ja pakub rahuldust,” rääkis Koit.

Ning lisas, et kui keegi oleks kakskümmend aastat tagasi talle öelnud, et temast saab farmer, poleks ta seda uskunud. Sest Koit on lõpetanud Tartu 44. kutsekeskkooli toiduainetööstuse seadistaja erialal. Ka tema senised tööd-tegemised on kõik olnud seotud mingil moel toiduga.

“Aga põllumajanduses töötamist? Ma lausa vihkasin käsirehaga riisumist ja hanguga labude tegemist, kõike seda, mida täna siin poollooduslike alade hooldamise slaididel näidati. Aga nüüdseks on see niimoodi läinud, et olen põllumajanduses sees,” tõdes Koit tagasivaatavalt.

Praeguseks on ettevõttel hooldatavaid maid ca 600 hektarit, sellest 230–240 põllumaa, millelt toodetakse lammastele talvesööt. Ülejäänud maa on poollooduslikud kooslused ja puhtalt karjatamiseks. “Põldudel me loomi ei karjata, lambad on vegetatsiooniperioodi algusest kuni lõpuni karjatatavatel aladel. Paar aastat tagasi kolisime oma lammastega ka Vilsandi saarele, tundus olevat huvitav projekt. Lugesime mingit artiklit, et Vilsandi, Euroopas ainulaadne paik, on ilma hoolduseta. Kusagilt kuulsime ka, et sinna plaanitakse soetada paar mägiveist, et saar korda saada, siis pakkusime keskkonnaametnikele välja, et meil on selleks tehnoloogilised võimalused olemas, võiksime üritada. Veljo Volke oli meile suureks abiks ja ideoloogia edasikandjaks.”

Koidu sõnul pole selles ju midagi eriti rasket, aga nii palju erinevaid nüansse on ette tulnud just väikesaare hooldamise ja seal karjatamisega. “Poollooduslike koosluste hooldamine ja majandamine, eriti just väikesaartel, on raske ja keeruline, hoopis teistsugune kui suurel saarel või sisemaal. Aga me õpime, keskkonnatüdrukutega on meil väga hea koostöö,” tõdes Koit Kull.

Poollooduslike alade taastamine ei ole lihtne ülesanne

“Nii palju puisniite ja muid poollooduslikke alasid, nagu meil kunagi oli, ilmselt taastada pole võimalik, sest tänapäeva reaalne majandus on hoopis teistsugune. See majandus, mis kunagi Eesti ajal oli, kui olid need väga ilusad alad, siis oli see inimeste elulaad ja nad teenisid oma elatise sellesama ala pealt, kus nad puude ja heinakuuride vahelt loomadele heina tegid. See oli tolle aja majandamine. Nüüd on tulu- ja majandusmudelid hoopis midagi muud. Ei piisa sellest, et kaabime rehaga heina. Seda võib teha elatustalu, mis on küll hästi kihvt ja lahe, kuid siiski väga kallis hobi.
Sellega ära ei majanda, kuigi toetused aitavad kuidagi toime tulla.

Tänapäeva majandusmudelid põhinevad rahal ja sellest ei saa üle ega ümber. See tähendab, et maade hooldamise kõrval peame suutma oma tootmise ja toodanguga olla konkurentsivõimelised. Need kaks asja tuleb ära siduda ja kes seda ei tee, ma kardan, et ei ole väga jätkusuutlik,” on Koit Kulli arvamus.

Tema sõnul ei ole ükski lihatööstus praegu huvitatud ei maalambast ega šoti mägiveisest. Ja mitte ainult meil, ka Saksa jt kokkuostjad, kellel olnud paari aasta eest siinsetega lambakaupa tehes esimene küsimus – ega teil jumala eest gotlandi lambad ole? “Meie maalambast ei teadnud nad muidugi midagi. Nii see on ja me peame turunõudlusega kaasas käima.

Meil minnakse tihti kaasa mingite projektidega, kus toetatakse teatud tegevusi, näiteks mägiveiste siiatoomist. Kardan, et mõne aasta pärast võib see olla probleem, ma näen selles teatud ohtu. Šotimaal süüakse mägiveise liha, Gotlandil gotlandi lamba liha, seda puht rahvuslikust uhkusest, kuid siin…” kahtles Kull.

Ning ta ütles välja oma arvamuse ka poollooduslike alade hooldamise ja taastamise ülla eesmärgi kohta: “Loodan, et ladvikus on nii palju mõistmist ja arusaamist, et kui tahetakse seda teha, taastada ja säilitada, siis selleks peab riik ja Euroopa Liit panustama väga konkreetselt ja mitu korda rohkem sellest, millest täna siin räägiti. Kui hektaritasu kõrval on kogu aeg punase tulena vilkumas maatriks ehk karistusseadustik, mis pinnaerinevuste korral toetamise mõtte ära nullib – meri kõigub ju siia-sinna, kord on rannale lähemal, kord kaugemal – ja neid muid tegureid on nii palju, et…

Ma ei usu ka, et maheliha kasvatamine ära tasuks, et tarbija selle õige hinnaga vastu võtaks, sest ühelt poolt on maailm näljas, kuna ei suudeta nii palju toota, mistõttu tungivad teiselt poolt peale GMO-saadused.

Kui me tahame neid alasid väärtustada, tuleb ka palju enam panustada. Me oleme fännid ja teeme seda asja, sest me näeme kogu seda ilu läbi oma silmade. Meil on hea meel, kui rannikualad on hooldatud. Jõle kihvt on traktorikastis sõita Vilsandile ja näha, kuidas siit või sealt on pillirooäär juba taandumas. See pakub rahuldust. Niikuinii teevad inimesed seda asja südamega. Kellele see aga korda ei lähe, ei hakka seda ka elu sees tegema. Loodaks väga, et kõigi nende karistusseadustike kõrval ei tekiks sellist olukorda, kus talunikel ühel hetkel tekib käegalöömise tahtmine, sest farmerite taluvus on viidud üsna piiri peale.

Tegelikult tahan öelda, et kõik on hästi – kes tahab, teeb seda tööd, kes ei taha, ei tee. Farmerid on fantastilised inimesed, kõigi ees müts maha, sest kogu selle virr-varri ja bürokraatiaga toime tulla, tööd teha ja ise seejuures rõõmsaks jääda, see nõuab päris suuri oskusi ja pühendumist,” rääkis Koit Kull nii loomakasvatajana kui väärtuslike maade hooldajana.

Koit ütles sedagi, et kui tihti kirutakse ametnikke ja ametkondi ning selles on vahel ka tõetera sees, siis meie tootjatel on kõvasti vedanud. “Meid toetavad ja aitavad ametnikud on kõik väga vahvad inimesed. Tahan neid tänada koostöö eest,” ütles ta oma esinemist lõpetades.

Üsna pea tuli tal vastu võtta tänukiri poollooduslike alade heaperemeheliku hooldamise eest.

This entry was posted in . Bookmark the permalink.